Veidi jube uus koht

Esimene päev möödus Miral kardina taga. See on üks väheseid kohti, kuhu saab ennast nii turvaliselt ära peita, et keegi ei näe. Mira muidugi ei arvesta, et tegelikult on teda põranda ja kardinaserva vahelt paista, isegi saba on väljas – aga see selleks.

Huvitav on jälgida, kuidas väikese kassi sees käib sisevõitlus – ühest küljest on liikuvad inimesed päris jubedad ja kindluse mõttes tuleb trepist alla tuleva kahejalgse peale ikka natuke susiseda. Samas on inimesed ainukesed, kellele Jumal kassi sügamiseks sõrmed lõi – ja sügamine on juba kivikõva valuuta. Nii juhtubki, et kui vaikselt läheneda, läheb Mira pai norimisega nii hoogu, et esikäpad maast lahti tõusevad, lisaks üritab ta inimese nina lakkuda ja kergelt sõrmest näkitseda. Kui aga uuesti püsti tõusta, siis leiab kass, et on parem jalga lasta. Eks anname talle natuke aega, küll ta varsti ära harjub, et eriti peidukaid ei ole ja kolib diivani peale elama.

Rubriigid: Mira. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s