Eile õhtul läks asi päris hulluks, oksendamine ei allu mitte mingisugusele ravile, kuigi ta saab nüüd juba kolme erinevat süsti oksendamise vastu (pluss antibiootikum, pluss tilgutamislahus, kuhu sisse läheb veel üks ravim ja vitamiinid). Õnneks sain healt tuttavalt hilisõhtul tilgutamislahusena glükoosi, mis aitas tal öö üle elada.
Öösel oli Mau taas korralikult oksendanud. Andsin peale süste taas natukene toitu, ehk jõuab siiski midagi seedida enne, kui süda pahaks läheb.
Ühesõnaga, Kassiabi kogenud inimesed on päris kindlad, et tema kehakaalu ja haiguse hilist avastamist arvestades on Mau väljavaated sellest välja tulla äraütlemata kesised. Samas on mul kaks korda päevas võimalus teda paari tunni kaupa süles hoida, kui ta tilga all on (puuris keerab käpad enda alla ja tilk ei jookse) ja seda väikest sooja räbalat vaadates ei luba süda lihtsalt alla anda. Üks päev korraga, eks.
P.S. Täna hommikul vaatasin enda arvuti desktopil olevat Hugh McLeod’i pildikest hoopis teise pilguga.
maukene, hästi palju jõudu ja jaksu sulle, vastupidavust ka!