Ühel teisipäeval

Katja ärkas kell kuus. Pisike Mau kössitas puuri nurgas, lõug nirisevast tatist niiske. Vaesekesel oli mitmendat päeva juba süda paha ja täna hommikul sai ta oksendamise vastu kahte erinevat süsti. Mau nahk oli nii kuiv, et kulus tükk aega, enne kui vastupuiklevale kassile süsti sai teha. Päev varem ei olnud Katja kuiva naha riski teadnud ja süstal oli kahest nahakihist nagu paberist läbi läinud. See tegi kiisule asjatult haiget ja raiskas väärtuslikku rohtu – oksendamise kontrolli alla saamine oli peamine eesmärk – muidu ei ole üle paari tunni süstlast sundtoitmisest kasu, kui kõik jälle välja tuleb.

Harjumuspärane pilk puuri näitas, et Mau oli öösel oksendanud. Kurat! Inimene vaatas pooleteist kilost kassi, kes oli niigi sünnituse tõttu luu ja nahk ning vaevalt püsti püsis. Karv oli tuhm, aga ümmargused silmad vaatasid selgelt ja küsivalt inimesele otsa, nagu küsiks – miks mul nii paha olla on? Katja surus kasvava lootusetuse tunde peas maha. Tuleb tegutseda! Süstid tehtud, vaatas ta Mau päevaplaani – nüüd tuleb tilgutada 100 ml füsioloogilist lahust koos vitaminide ja ravimiga, sellega läheb pea üheksani, siis saab tööle minna. Siis on söötmised kell 12 ja 15. Peale tööd on antibiootikumi süst ja veel kaks oksendamisvastast süsti, siis peaks uuesti proovima sööta. Peale seda õhtune ravimiga tilk, siis uus söötmine. Ehk jääb õhtul vitamiinipasta sisse?
Kapp nägi juba päris hull välja:

Töölt naastes oli kohe näha, et Mau oli terve päeva oksendanud. Kuigi paar milliliitrit sööki jäi sisse, oli selge, et haigusega võitlemiseks pole kassil kuskilt energiat võtta. Kõne loomade kiirabisse kinnitas, et kassidele tohib glükoosilahust veeni tilgutada, kui teistmoodi ei saa. Teine kõne meditsiinis töötavale tuttavale, hilisõhtune glükoosilahuse toomine, veel kaks tundi tilgutit…

Päeva peale tuli pea kuus tundi diivanil istumist, väike kass fliistekki mässituna süles lamamas. Need tunnid olid kõige lootusrikkamad – kas inimese lähedusest, lisanduvast vedelikust või süle soojusest magas ta tilga all palju paremini kui enda pesas. Nendel hetkedel tundus tema väikest pead silitades, et ehk on imed ikka võimalikud.

Juba mitmes öö oli rahutu ja katkendliku unega – Kassiabi inimesed olid esimest korda katku ravivale inimesele heast südamest rääkinud, millest märgata tervenemist ja millest lõppu. Iga krõbin võis tähendada enne surma verd oksendavat kassi või siis imepärast pääsemist nagu Lindal, kes end praktiliselt koomast üles vedas ja lihtsalt sööma hakkas. Sel ööl imet ei juhtunud.

Järgmisel hommikul oli kass taas oksendanud. Katja vaatas päevaplaani üle – seekord tuleb oksendamisvastast ravimit rohkem anda, kaotada ei ole enam midagi.

Õhtuseks doosiks Maud enam ei olnud.

Miks ma teile seda lugu räägin?

Teate, ma pole kunagi arvanud, et ülejäänud maailm peaks minu kassipäästmise hobi jagama ja sellepärast pole ma kunagi abi palunud, aga nüüd ma palun. Väikese Mau pärast, kelle nurrumine minuga ikka kaasas käib ja kes ei oleks pidanud niimoodi surema.

Katk (koertel parvo) on vaktsineerimisega ennetatav ja kui Mau endised omanikud oleksid teda vaktsineerinud, oleks ta hetkel rõõmsalt kellegi süles nurrumas.

Esimene palve. Kui Sul on koer või kass, vaata tema vaktsineerimistunnistust. Kui viimasest vaktsineerimisest on üle aasta, siis palun pane juba täna arstile aeg, anna enne ussirohi sisse ja vaktsineeri ta ära.

Teine palve. Jaga Mau lugu ja küsi vähemalt ühelt tuttavalt, kas tema lemmik on vaktsineeritud? Ilmselt on, aga üle küsimine ei tee iial paha. Kui kass on terve ja rõõmus, võib arstilkäik kergelt ununeda ja siiani arvavad paljud, et toakasse ei pea vaktsineerima. See on vale – haigused tuuakse jalatsitega tuppa.

Kaks päeva hiljem

„Aprill on katku kuu“, ütleb Reet. „Nüüd ei saa Kassiabi enam tänavalt ühtegi kassi vastu võtta, sellega riskime kõigile nakkuse tuua“. Naised vaatavad üksteisele otsa, mõlemal hinges süütunne Mau kaotuse pärast. Mõlemal käivad peast käivad läbi kümned mõtted, mida oleks võinud teistmoodi teha, mida oleks pidanud varem tegema, mille peale oleks võinud tulla… Kasutud oletused, aga peast nad ära ei lähe.

Rubriigid: Kassijutud - tervis, toitumine, heaolu, Mau. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

1 Response to Ühel teisipäeval

  1. jflash ütles:

    Väga kurb lugu, kahju vaesest loomast. Sa nägid ime saavutamiseks ikka kurja vaeva aga seekord ta siiski ei tulnud. Loodame et teema jõuab loomaomanikeni ja et mõnigi sellest õppust võtab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s