Kiri Apelsinilt

Apelsini uus perenaine saatis täna kirja, kuidas neil on läinud. Väga soe tunne tuleb uuest kodust saadetud kirju lugedes, aitäh Monika!

Olen mitu kuud mõelnud, et võiksin Sulle kirjutada ja rääkida kuidas meil läheb. Mulle meeletult meeldib see progress, mida näen iga kuuga/päevaga, sest algul oli Apelsin ikka väga kartlik ja ebausklik. Kuid ta on vägaväga palju paranenud. Mind enam eriti üldse ei pelga, ainult vahel temast möödudes teeb mõned kiiremad sammud ja läheb eemale, aga ma olen üritanud iga kord, kui mu plaanitav trajektoor tema omaga kattub, sirutada käe välja ning teha kerge pai või sügamise ning sellega talle korraks tähelepanu pöörata.

Külaliste puhul on nii, et kui keegi tuleb, siis ta läheb mõnele aknalauale peitu, kuid tuleb mõne aja pärast sealt alla / magamistoast välja ning vaatab külalise üle. Ligi päris ei tule, aga uudistab ikka. Kui aga keegi teda aknalauale paitama tahab minna, siis nuusutab käe üle ning lubab sügada. Pai ei ole ta jaoks kuigi turvaline, aga seal aknalaual lubab ta mu emal ka seda ning tõuseb ka kössitamast püsti ning miilustab.

Meil kahel on aga rituaal, et igal õhtul läheme koos magama – tõstan päevateki paremale voodipoolele ning kui ta seda kuuleb/näeb siis tuleb vudinal suurest toast ning hüppab sinna tudule. Öösel ta eriti ringi ei madistagi, olen isegi loobunud mänguasjade külmkapile tõstmisest – väga mõistlik on ta minu ööune suhtes, oleme ühes rütmis vist.

Kui koju tulen, siis ta istub alati ukse ees ning ootab. Isegi nädalavahetustel kui öösel kell 3 koju saabun – siis tal on silmad poolkinni ja on jube uimane, aga ikkkkkka tuleb vastu! Hullult armas.

Peaaegu tumm on ta endiselt ja vahel teeb mingeid kiuksatusi ainult. Lemmikkoht on tal kas diivanil, magamistoa aknalaual või suure toa diivanite nurgas oleval lauakesel, nii et diivani käetugi on nagu padjaks.

Miilustama tuleb hästi tihti kui diivanil olen, nohiseb (ta ei nurru päris) ja nõuab paid. Viimasel ajal jääb külje äärde tuduma ka ning reedel tuli esimest korda päris kaissu kui ma diivanil uinakut tegin. Nii hea tunne! Kui näoga talle lähedale minna, siis ta nühib ninaga vastu minu nina, see on eriti nunnu miilustus.

Aitäh hea sõbra eest! Ta on väga armas kaaslane.

Monika ja Apelsin

Rubriigid: Apelsin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s