Täna öösel ärkasin reibaste öökimishäälte peale. Üllataval kombel ei olnud see koer, kellel on kombeks õues käbi põske pista ja see siis varahommikul tagastada. Pilk kellale – 4.40. Eutoa põrandal oli poolseeditud toit koos kolme suurema kuubikuga, Kassius häidse näoga selle kõrval. Korjasin kogu jama kokku, panin prügikasti, pesin põranda ära ja läksin magama. Hommikul hakkas aga kripeldama, et mis kuubikud need siis olid?
Tegin südame kõvaks, korjasin oksest läbiniiskunud paberid prügikastist välja ja püüdsin neid kuidagi nii lahti harutada, et näpud väga kirbe haisuga vedelikuga kokku ei puutuks (ma tean, et näpud haisu ei tunne, aga ikkagi…). Eemaldanud suurima tüki ettevaatlikult paberist, läks see kraani alla pessu, mille tulemusel selgus mao sisu. Noormees oli söönud (dadaa!) penoplasti.
Tegelikult on see vahtkummi moodi asi, millest tehakse võtmehoidjaid ja laste mänguasju. Ilusad roosad tükid, ümara nurga kuju oli aimatav, korralikud hambajäljed servas.
Peale okse sees sobramist tuleb teha järgmine CSI – hakata otsima kohta, kust on sellised roosad tükid puudu. Kui asja üles leian, saame umbes aimu, kas kolm tükki oli kogu esemele tekitatud kahju või on osa kummist veel sooltes?
Kassius ise ei tea kogu uurimustööst midagi ja lebotab sulnilt enda lemmikkohal, tumba peal.
