What a difference a day makes…

Tegelikult tahtsin rääkida ainult poolest tunnist ühe kassilapse elus, aga see lugu hakkas hirmsasti kummitama.

Ühesõnaga, lubasime väikesel Assol terve esmaspäevase päeva kohaneda ja käisime ainult vahepeal teda silitamas. Ta susises, aga käpaga ei löönud, isegi nurrus natuke.  Teisipäeval pärast Kassiuse kojuminekut oli aga sotsialiseerimisaeg käes, istusin Asso juurde vannituppa. Peidukast pidin ta välja tõstma, aga süles hakkas Asso kiiresti nurruma. Istusime siis seal ja nurrusime, sügasime, nurrusime. Mõne aja pärast tundus isegi hiireke huvitav ja minu üllatuseks tundis Asso ennast päris mõnusasti. Veidi jube veel oli, aga lapselik lust murdis läbi 🙂

Tema rõõmus olek ei seganud muidugi minu peale järgmisel hommikul susisemist. Samas, algus on tehtud ja kui me nurru-sessioone jätkame, on väike röövel varsti valmis kogu korterit avastama.

Rubriigid: Asso. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s