Veebruarikuu Lemmikus oli minu jaoks silmi avav artikkel sellest, et kasside näugumine on ilmselt õpitud käitumine. Baila näitas taas enda õppevõimet ja sai näugumise päris kenasti selgeks – loomulikult on see seotud külmakapi ukse heli või hommikuse tähelepanuvajadusega. Seda viimast on Bailal terve rõõmsa kassi jagu, nurrumist on kosta vähemalt pool tema ärkveloleku ajast ja vahel ka veel magama jäädes. Mõned päevad tagasi nentisin itsitades, et kui kass ühe õhtu jooksul ikka kolm korda jala ette jääb, siis on ilmselgelt inimkartus kadunud.
Niisiis veedab Baila enda päevi mängides, süües ja elu nautides, kuni leiame talle hea pere. Päikese nautimine käib näiteks niimoodi, ühelt küljelt…
… ja teiselt küljelt.
Oi-oi, jubamõnuleb….:))