Leon – lõvihäälega kiisupoeg

Eilsest on meil hoiukodus üllatav väike elanik. Välja näeb ta imeilus, punane klassikalise tabby-mustriga kassipoiss. Koos õe ja vennaga tulid nad Kassiabisse Koplist ja kahtlustan, et see on üks põhjus, miks Leon oskab juba kolmekuuse kassititena Enda Eest Seista.

Tema kolmevärviline õde ja must vend on inimesega juba peaaegu harjunud, ei jookse eest ära ega pahanda. Leon on asjadest aga teistmoodi aru saanud. Kui teda üritada kätte saada, muutub kõigepealt Leoni saba kuusekeseks. Siis kostub urinat, susinat ja kähinat. Kui tuhmivõitu inimene sellest vihjest ka aru ei saa, üritab ta meeleheitlikult põgeneda. Kusjuures ära ei põlata pissikasti taha ronimist, küüntega puuri laes rippumist või kätt pidi minema kaapimist.

Huvitavaks läheb aga siis, kui Leon lõpuks ettevaatlikult ja ilma ennast oluliselt vigastamata puurist kätte saada. Esimesed minutid on ta hirmul ja kange, aga sealt edasi sätib ta ennast mõnusasti teki sisse lebama. Eile läks temast nurru välja meelitamisega umbes tunnike, mis on väga hea tulemus – selliselt lõvipojalt ei oodanud ma nurru enne mitut päeva. Täna hommikul jõudsin vaevalt teda sügama hakata, kui noormees pani silmad kinni ning hakkas teki sees mõnulema.

Ainuke häda on selles, et inimesega sõbrunemiseks peab teda mitu korda päevas puurist välja võtma. Soovige mu näppudele edu ja kiiret parenemist 🙂

Rubriigid: Leon. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s