Tagasi lapsepõlve

Nädal hoiukodus on Leoni muutnud möirgavast lõvikuningast väikeseks nunnuks kassipojaks, kes kaisus nurrub ja püüab enda uudishimulikul tite-ilmel maailma avastada. Jah, tuppa sisenedes ta teeb veel väikese kõhina, aga sellest on kadunud igasugune veendumus – kohe saab ju pai ja siis on vaja hoopis nurruda. Ning ausalt, mina pole näinud ühtegi kassi, kes naudib kurgu alt silitamist ja suudab samal ajal kurja nägu teha.

Koos enesekindluse tõusuga muutub järjest populaarsemaks ka mängimine – nüüd saab seda teha juba inimese juuresolekul. Käiku lähevad nii suletutid, pallid kui kõrisevad hiirekesed – seda nii päeval kui kella viie paiku öösel.
Nägin-palli-nägu:

Järgmisena hakkame harjutama toas lahti olekut nii, et inimene on kohal. Täna on meie esimene proov ja noormees naudib toas ringi tormamist ning käppade sirutamist täiel rinnal. Kuidas ma ta pärast turvalisse pessa tagasi saan, on juba teine lugu…

Rubriigid: Leon. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 Responses to Tagasi lapsepõlve

  1. Raul ütles:

    Pühapüssküll!! Kiidet´ olgu inimesed, kes kogu selle noore elu kordasaamise endi õlule võtavad…

  2. Jekaterina Kookla ütles:

    Nii kaunis pisike!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s