Kõik, kes mind tunnevad, teavad minu sügavat umbusku stereotüüpidesse. Sel korral juhtusid mulle aga kassilapsed, kes on iseloomult täpselt “tüüpilised tüdrukud ja poisid”.
Kassipoiss Murzilka on kõige ehedam kelm, keda ma olen näinud. Nurrumaias ja sõbralik, samas tohutult aktiivne ja mänguhimuline. Tema eest ei varja midagi ja kõik uued asjad tuleb käpa või hambaga järele proovida. Murzilka on see, kes teisi mängima kutsub, käpaga kausist vee välja tõstab, matkatooli seljatoel kõigub ja remontimata kassitoas juba lahti olevat tapeeti aitab maha võtta. Samas on just Murzilka nurru kosta ka kõrvaltuppa ja ta leiab enda tihedas päevakavas alati aega, et tulla ja veidi inimest nunnutada:
…hetk hiljem on tal muidugi tiigri nägu peas ja mõtted taas mängu juures:
Tüdrukud on Murzilkast oluliselt rahulikumad, aga ärge saage valesti aru – ka nemad on tavalised kassilapsed, kes müravad, teevad pahandust ja tahavad palju tähelepanu. Neiud veedavad lihtsalt rohkem aega süles nurrudes ja pesas mõnuledes.
Taarka on kolmest kõige rahulikum ja tahaks suure osa ajast kaisus veeta.
Kõuel jätkub aega kõigi jaoks, vahel avastab ta koos Murzilkaga kapipealseid, siis jälle peseb õde Taarkat või ootab inimeselt sügamist.
