Uus lasteaia rühm

Eelmise nädalaga said meilt kõik põnnid kodudesse, ainult Potsul algas varajane jooksuaeg. Tema käis hoopis operatsioonil ja taastub hetkel eraldi hoiukodus.

Niisiis tulid meile eile Seemne tänavalt leitud kassipojad, Lalo ja Dado. Nende vend Teddy on veel eelmises hoiukodus, et paremini inimesega harjuda.
Nii Lalo kui Dado on hetkel veel hirmunud, aga see on ka arusaadav. Lalo oli tänaseks nii julge, et sügamise peale juba nurrus, Dadol on see veel lähipäevil ees. Hetkel on kõrge riiul veel kõige turvalisem koht, kust uusi olusid piidelda (Dadol ei ole tegelikult silmad kõõrdis, nagu pildilt võiks arvata).

Lalo on musta ninaga, Dado roosa ninaga 😉

Advertisements

Kuidas teha hea ja odav kassipuu?

Kunagi ammu kirjutasin ma ühe jutu sellest, et tubane kass võib väikeses korteris olla hästi treenitud, aktiivne ja õnnelik.

Meie kohalikud kassid on samuti ainult tubased ja nende vana ronimispost oli juba väga karvane. Nii osustasime sõbrannaga, et teeme kassidele uued ronimispostid. Poodides maksavad mitmemeetrised puud vähemalt 50 eurot ja sageli avastavad nõutud kassiomanikud, et kassid ei ole nööri ja kunstkarusnahaga puust eriti vaimustuses. Minu kahemeetrise kassipuu eelarve tuli umbes 7 eurot (arvestusega, et tööriistu ei pea ostma minema) ja siiani ei ole ma ühtegi kassi näinud, kellele ei meeldiks porivaipa pidi mänguhoos üles kraapida.

Vaja läheb:
Papist vaibarull – need, mille peale vaibad keritakse. Saab vaibapoodidest.
Porivaip – see tavaline. Mida karedam, seda parem.
Liim või silikoonhermeetik;
Vaibanuga või plekikäärid,
Mõõdulint;
Klammerdaja ja klambrid (klambri pikkus võiks olla vähemalt 10mm).

1. Lõika papist rull õigesse mõõtu. Lasnamäe Vaibaparadiisis olid nii toredad härrad tööl, et lõikasid torud meile juba parajasse pikkusesse.

2. Lõika vaip õigesse mõõtu. Vaipa lõigates arvesta, et vaiba pikkus on toru pikkus + 5cm, laius on toru umbermõõt + 5 cm. Meie ostsime vaiba juba õige laiusega. Pikkus peab veidi üle olema, siis saab hiljem vaiba tagasi toru sisse keerata.

3. Möksi vaiba peale mõõdukas kogus liimi. Meil liimi ei olnud, läks peene nimega silikoonhermeetik, mille mees kangelaslikult leidis ja mille õigest otstarbest mul ei ole aimugi.

4. Suru vaip tugevalt ümber posti. Otsi üles klambrid, mille Su kass ära varastas ja klammerda vaip umbes kümnesentimeetriste vahedega kinni, et seda enam-vähem rulli küljes hoida.

4. Mine klambripüssiga hulluks ja klammerda kogu serv suhteliselt tihedalt üle. Siin pildi peal on klambripüss valetpidi, klambrid peaksid jääma suunaga ülevalt alla, siis ei jää kasside küüned metalli taha kinni.

5. Keera vaiba ots posti ülemise serva sisse tagasi. Klammerda sisemisest servast veel kord üle, et kärmed käpad ei saaks vaipa posti seest välja õngitseda. Kui Su kassil on kiiduväärt omadus pead kitsastesse kohtadesse toppida, võid toru ülemisse otsa midagi veel ette panna.

6. Enne üles panekut lase postil 24h kassivabalt seista, et liim kuivaks. Ootamise ajal leiab kass loomulikult uued ronimiseks sobilikud kohad.

7. Selleks, et post põrandal libisema ei hakkaks, võid põrandasse keerata kolm kolmnurkselt paigutatud uksestopperit, kuhu otsa rull otsapidi seisma jääb. Stopperid jäävad rulli sisse peitu, nii et väljast ei jää midagi näha (Tegelikult jäi prügi näha. Korralikes kodudes koristataks see muidugi enne pildi tegemist ära).

8. Kui kassil on juba kuskil kõrgel enda lemmikkoht, siis pane post tavaliste nurgikutega seina külge, vaiba liitekoht seina poole. Meie kasutasime juba olemasolevat kassiriiulit, mis on tegelikult seina külge keeratud puidutükk, kuhu omakorda kinnitub post.

9. Anna kratsipuu kasutusse.

Maja nurruküttele

Tänasest on meie lasteaed ametlikult ületäitunud, nimelt tulid meile ka õekesed Notsu ja Potsu. Nii, et nüüd elab meie kassitoas kuus kassi, koos enda omadega on meil siis kaheksa kassi ja koer, imikust rääkimata 🙂 Kui me suudaksime kuidagi nurrust elektrit toota ja sellega maja kütta, võiksime julgelt külmale talvele vastu minna.

Kõige nurrum on meil muidugi Dannu, kes on täielik hurmur ja kõigi inimeste ning kasside lemmik. Dannu ei ole kunagi üksi, küll kutsub ta Fiksut mängima või magab Domingo kaisus. Dannule tahaksime väga leida kodu, kus oleks teine kass või koer seltsiks.

Alguses tagasihoidlik Toby on samuti väga nurrulembene. Teda olen ma siiani käinud vähemalt kolm-neli korda päevas silitamas, siis ta nurrub ja sööb. Õnneks on ka ilma silitamisabita sööma hakanud, mis on temast väga tubli, sest juba nädala lõpus ootab teda ees uus kodu.

Meie ainus pikakarvaline kass on rahulikuma iseloomuga ja sobib pere ainsaks kassiks. Domingo ei tule kunagi ise ennast peale suruma, aga hindab sügamist ja silitusi kõrgelt. Nurrub mõnusalt ja ootab kannatlikult, kuni silitamise järjekord temani jõuab.

Pühapäeval asus nurruma ka must Fiksu. Päris ise ta veel inimest tervitama ei tule, aga kui tema juurde minna, siis nurrub kõva ja selge häälega. Silitada on teda mõnus, sest Fiksu kasukas on hästi siidine. Tundub, et temast tuleb vähese aluskarvaga kass, nii et Eesti oludes sobib ta ainult tubaseks kiisuks (eelmises postituses on rohkem fotosid).

Uustulnukad Notsu ja Potsu on kohavahetusest väga häiritud ja neist ma pilti ei hakanud tegema. Vaene väike Notsu oli lausa nii stressis, et püüdis põgeneda mööda seinu, aknavõret ja lagesid.  Hetkel on veel vara öelda, kas Notsu on valmis lasteada jääma või vajab ta rahulikumat hoiukodu, kus saab inimesega omas tempos tutvuda. Teised tegelased olid toas valitsevast paanikast veidi häiritud ja otsustasid igaks juhuks riiuli peale ronida.

Fiksu poliitiliselt ebakorrektne fotosessioon

Esmaspäeval tuli meie lasteaeda imeilus pikkade jalgade ja kitsama kehakujuga Fiksu. Mustjaspruun Fiksu leiti Paldiskist ja ta meenutab tohutult meie enda kassi Baghirat lapsena. Hetkel ei oska veel öelda, kas ta muutub kasvades mustaks nagu Baghira või jääb tumepruuniks šokolaadikarva kassiks.

Püüdsime temast täna pilti teha ja kuna tegu on tumeda kassiga, siis ütlesin Tarmole, et ta enda roosa särgi selga paneks. Kui ma pärast fotosid vaatasin, siis seda pilti ei tahtnud ma esimese hooga üles panna. Tarmo arvas samas, et selles pildis on omamoodi irooniline tõde:

Õnneks, teistelt piltidelt paistab rohkem Fiksut ja vähem suhtumist:

Lisaks on meil tore uudis, väike Toby on broneeritud ja läheb järgmisel nädalal uude koju 🙂

Lasteaiakohtade nappus

Sügis läheneb ja Kassiabi täitub taas uups-kassiperedega. Ma jätkuvalt imestan, kuidas inimesed täiesti veendunud häälega lasevad kassidel paljuneda, rääkides “looduslikust valikust”. Kassid ei ole looduses metsikult elanud juba mitusada aastat, kodustatud kassi paljunemise eest vastutab ikka inimene, mitte enam loodus. Paraku unustatakse see mugavalt ära ja sellega seoses on meie kassilasteaeda tekkinud järjekorrad.

Pühapäeval tuli meile imeilus pikakarvaline poisslaps, kes sai nimeks Domingo 🙂 Ta on küll tänaval kasvanud, aga tõeline nurruloom, kes ei ole susisenud ei teiste kasside ega inimese peale. Eile oli ta küll veidi etteheitva näoga, aga see on mõistetav, ta ei ole ju kunagi toas elanud ja kõik on uus.
Täna jõuavad meie juurde Paldiskist leitud Ott ja Fiksu, kes on juba hoiukodus elanud ja samuti inimeste-kassidega harjunud:

Loomulikult ei tasu unustada Dannut ja Toby, kes on meil juba staažikad olijad ehk siis juba peaaegu nädala kohal olnud 🙂

Üle viie kassi meile tõesti ei mahu, nii on lasteaiajärjekorras suuresilmsed kassilapsed Potsu ja Notsu. Kuigi nad ei ole veel meie hoiukodusse jõudnud, siis on ka nemad koduotsingul ja nende kohta saab küsida minu käest (kontakt lehe paremal äärel), numbrilt 55571625 või aadressilt kodu@kassiabi.ee

Need silmad, need silmad…

Täna avastasin, et meile on tulnud huvitav kassipaar – mõlemal poisil on igal hommikul perfektne silmameik tehtud 🙂 Tobyl on ümber silma ilusad valged prillid ning silma servas tume “silmalainer”. Dannul on samuti tumedad silma servad, aga täiesti üllatav on tema silmavärv. Ma ei olegi näinud kassi, kellel oleks kirju silm, seest roheline ja servast kollane.

Üritasin Dannu ilusaid silmi pildile saada, tulemuseks on tõdemus, et oleks vaja makroobjektiivi, kuid mitte ühtegi pilti, kus oleks näha Dannu silmavärv. Sain ainult ühe üle valgustatud pildi …

… ja ühe veidi uduse portree 🙂

Poiste edusammudest saab järgmisel nädalal ehk pikemalt kirjutada, Dannu on julge, aga väike Toby ei ole kunagi toas lahtiselt elanud ja peidab ennast ikka kapi alla. Õnneks saame ta silitamise ja mänguga sealt kenasti välja, aga enesekindluse kallal tuleb veel veidi tööd teha.

Kirju elu

Viimase nädala jooksul on uude koju läinud nii Murzilka kui Kõu ja nüüd on Musta Kiisu Lasteaias ainult üks must kiisu, Taarka. Tema on hakanud meil hoopis rohkem mängima ja sööma, nurrub palju ning ootab kodu, kes tahaks palju süles istuvat kiisut. Taarka vajab veel poputamist, sest Lasnamäe ehitusprahis elamise ajal oli tal väga palju usse ja nüüd peavad nii tema seedimine kui karvastik veel mõnda aega kosuma.
Julge Taarka: kes meile siia toodi?

Mustade kiisude asemele tulid meile täna kaks imeilusat kirjut poissi, Dannu ja Toby.

Ka väike Toby on Lasnamäe tänavalaps ja paraku on ta sama luukõhn kui Taarka Kassiabisse jõudes, puusaotsad ilusa kasuka seest turritamas. Tema hakkab samuti saama vitamiinipastat, et võimalikult kiiresti kompenseerida titeeas saamata jäänud toitained. Hetkel on tema ka kõige õnnetum, väriseb ja näub õnnetult. Hea, et ta veel nooruke on, neil läheb sisse elamine kiirelt.

Esimese tunni põhjal võib öelda, et Dannu on samasugune hurmur, nagu kunagi meid ümber käpa keeranud sarnase kasukaga Jazz ja Täpi. Midagi lihtsalt on nendes valge-täpilistes poistes, mis teeb nad nii stressivabaks ja rõõmsaks. Peale lühikest peidusolekut tuli Dannu välja, nurrus veidi mu süles, mängis hiirekesega ja tegi tutvust teiste kassidega. Taarka urisemisest ei tee ta väljagi ja uurib rahumeeli tuba.