Kolm aastat, päriselt?

Avastasin täna üllatusega, et minu blogi on saanud kolme aastaseks, mis tähendab, et ka hoiukodul täitus samapalju aastaid. Kui ma poleks WordPressilt õnnitluskirja saanud, siis ei usuks ise ka, kuidas aeg lendab.

Alles see oli, kui esimene hoiukass Linda enda valge koheva kasukaga kogu elamisse üritas mohäär-servasid teha…
Linda_diiva

… ja umbes 25 kassi hiljem on täpselt sama plaan Mirjal, kuigi pikakarvalisel kassil on selleks isegi parem arsenal 🙂

Aitäh kõikidele, kes on Kassiabist või meie hoiukodust kassi võtnud! Aeg lendab kiiresti ka uutes kodudes – vaadake vahepeal ikka kiisude passe, et nad ussikuuritatud ja vaktsineeritud oleksid 😉

Rubriigid: Hoiukodu | 4 kommentaari

Kolmveerand kassi kammitud!

Viimased päevad on läinud positiivses õhkkonnas – kuulen madala tooniga mütsatust juba Mirja toale lähenedes, mis tähendab kahte asja: esiteks, Mirja hüppab riiulilt maha, et mulle vastu tulla ja teiseks, et tegu pole just kerge kondiga kassineiuga.

Mirja juures käies võtan alati kaasa isetehtud pika ridvaga suletuti ning harja. Suletutti ajab ta tuba mööda väga meelsasti taga ja kui kiisu on juba heas meeleolus, siis lubab ta ennast ka armulikult kammiga silitada. Niimoodi oleme ära kamminud peaaegu terve kassi, välja on jäänud ainult kõhualune. Nii õrna koha kallale lubamine tähendab iga kassi jaoks suurt usaldust ja hetkel me enda suhtes veel nii kaugele ei ole jõudnud. Igal juhul on kadunud kõrvatagused pusad ja pealtpoolt vaadates näeb Mirja juba päris esinduslik välja 🙂
IMG_8946_v1

Rubriigid: Mirja | Lisa kommentaar

Meie kiisul kiired käpad

Aeg läheb märkamatult ja Mirja on meie juures elanud juba kuu aega. Nüüd oleme nii palju tuttavaks saanud, et julgen väita – Mirjast saab väga hea pereliige inimestele, kes otsivad endale tõelist kassina käituvat kassi.

Mirja naudib väga paisid, aga oskab ka enda eest seista, kui ennast ebakindlalt tunneb. Enamasti on käpalöök küll pehme, aga igal juhul sobiks Mirja paremini perre, kus ei ole väikeseid lapsi. Ma ei saa lubada, et ta ei kasuta hambaid või küüsi, kui näiteks pere pisim otsustab teda sabast tirida. Loomulikult, kassi sabast tirida ei tohi ja laps peab seda teadma, aga tänaval elanud kiisu kiire reaktsioon võib mudilase ja kaslaste suhted pikaks ajaks sassi lüüa. Õnneks on Kassiabis palju leebe loomuga kasse, kes sobivad nii suurte kui väikestega 🙂
IMG_8936_v1

Mõningase harjutamisega oleme Mirja kommet “löön-iga-asja-peale-käpaga” ümber kanaliseerimas inimestelt mänguasjadele. Eks ta vahel muidugi sudib ka mind, aga suurema osa ajast on ohver pika ridva otsas suletutt, mida püüda ja võidukalt enda tugitooli alla vedada.

Mirja kammimiseks mõeldud hari seisab küll tema sooja pesa kõrval, aga palju ta sellest ei arva. Sain Mirjale küll eriti maitsva söögi kõrvalt paar korda sellega pai teha, aga siis oli ka harja õnn läbi. Loomulikult sai ta käpaga 🙂

Rubriigid: Mirja | 2 kommentaari

Enesekindlusest – seekord minu omast

Esimene nädal Mirjaga oli kummastav. Paar päeva sain talle täitsa sabani pai teha, siis hakkas kassil hirmus ja sain käpaga. Ta ei löönud kurjalt, aga kuna küüned olid nõelteravad, siis natuke nahka võtsid ikka käelt kaasa. Järgmised paar päeva olin ettevaatlikum ja tegin pai ainult peale ja põskedele. Oh üllatust – varsti sain ka selle eest käpaga! Nii meie suhted läksid allamäge kuni sinnamaani, et nädala lõpus tuli susin ja käpaviibutus juba selle peale, et ma tuppa sisse astusin. See oli minu jaoks selge märk, et asjad peavad muutuma.

IMG_8693_v2

Pühapäeval panime mehega nahkkindad kätte, kummeeritud jakid selga ja lähenesime ettevaatlikult susisevale kassile. Üllatuslikult rabeles ta väga vähe kassi kohta, kes ei ole küünte lõikamisega harjunud. 15 ärevat minutit hiljem olid kassil kõik küüned lühikesed ja meil ikka veel kõik näpud alles.

Päris huvitav oli aga meie esimene kohtumine peale küünte lõikust. Nagu ikka, Mirja vaatas mind ja susises. Ma ei lasknud ennast sellest heidutada ja tegin rahulikult pai. Mirja mõtles, susises veel ja keeras pea löön-kohe-käpaga asendisse, mille peale olin varem käe ära võtnud. Jätkasin paitamist. Selle peale otsustas Mirja, et pole midagi teha, tuleb veidi käpaga vehkida. Lasin tal ennast patsutada ja jätkasin paitamist, nagu poleks midagi juhtunud. Ma ei kasuta seda väljendit kasside puhul sageli, aga selle peale oli Mirjal täiesti üllatunud ja hämmeldunud nägu peas: “Mis mõttes?! Ma ju näitasin, kes on ülemus? Kui tuhm saab üks inimene olla?”

Hea uudis on see, et alates pühapäevast liiguvad meie suhted vaikselt, kuid kindlalt paremuse poole. Minu ebakindlus sai ületatud ja see tekitab turvatunnet ka Mirjale. Aga see on juba järgmise postituse teema 🙂

Rubriigid: Mirja | Lisa kommentaar

Mirja, lihvimata teemant

Mirja sündis Rakveres ühe garaaži all, kuhu kassiema oma pojad toimetas. Sinna ta elama jäigi. Kiisusõbralik proua toitis ja nunnutas teda kaks aastat iga päev. Siis otsustati garaažid lammutada, kiisule enam elukohta polnud ja proua teda endale võtta ei saanud. Meeleheitliku sammuna, et lemmikkiisu ei jääks tavaliseks hulkurkassiks, viis ta Mirja kliinikusse “magamapanekuks”. Kliinikurahvas noort kassi hukata ei suuntnud. Nii elas Mirja mitu kuud Rakvere kliinikus puuris, kust ta jõudis lõpuks Kassiabisse ja sealt meie hoiukoju. Esmaspäeva õhtul meie juurde jõudes oli ta päris ehmunud:
IMG_8680_v1

Niisiis on Mirja olnud tänavakass ja puurikass, aga mitte iialgi toakass. Meie eesmärk on teda nii palju inimeste ja tubase eluga harjutada, et saaksime ta rahuliku südamega uude koju saata.

Kõigepealt on tal tänavakassi elust jäänud komme käpaga lüüa, kui ta on ebakindel või enam pai ei taha. Huvitaval kombel sudib ta käpaga ka siis, kui soovib veel sügamist. Ebamugav on see mõlemal juhul, sest küüned on tal nõelteravad. Nii, et Mirja kommete parandamisega tuleb meil kõvasti vaeva näha.

Puurikassi ajast on Mirjale jäänud stress – kiisu pupillid hakkavad kiiresti edasi-tagasi liikuma, kui inimene äkilisema liigutuse teeb. Ise toas ringi liikumine on samuti jube, aga eks selle vastu aitab ainult aeg. Enda kohaks valitud riiulil on Mirjal juba päris mõnus olla – kuna tema toas ei ole kütet, panin riiulile soojakoti ja see paistab talle hästi sobivat:
IMG_8702_v1

Kolmandaks peab Mirja ära õppima, kuidas käib kammimine. Praegu on tal kasukas väga auguline, sest kliinikus tuli tänaval tekkinud pusad lihtsalt ära lõigata. Selleks, et ta pikk ja kaunis kasukas enam pulsti ei läheks, peab uus kodu saama Mirjat vähemalt ülepäeviti kammida. Kammimiseks on vaja aga inimest nii palju usaldada, et ta harja (või veel hullem, teravate kääridega) enda kõhu alla lubada…

See, et Mirja lubab endale ettevaatlikult pai teha, on igal juhul väga hea algus. Vaatame rahulikult, mis homne päev toob.
IMG_8690_v1

Rubriigid: Mirja | 1 kommentaar

Neli ja pool aastat…

… läks Jettal Kassiabisse jõudmisest kuni päris oma kodu leidmiseni. Sinna vahele mahtus muret tema tervise pärast, rõõmu edusammudest ja Jetta kasvamine kassiks, kes inimesi armastab.

Veel enne uude koju reisimist tegi Jetta toreda üllatuse. Ma ei oleks iial arvanud, et Jetta transpordipuuri panek käib niimoodi, et mina topin enda käe puuri ja Jetta läheb järgi, et pai saada 🙂

Jetta aastal 2008:
Jetta 2008

Eva, suur aitäh Sulle meie pontšikule kodu pakkumise eest! Kogu Kassiabi jääb ootama uudiseid ja pilte 🙂

 

 

Rubriigid: Jetta | Lisa kommentaar

Saage tuttavaks – uus Jetta

IMG_8291_v1Jettast on nii palju kirjutada, et ei oskagi kuskilt alustada…

Lühidalt öeldes on meil hoiukodus  nüüd üks väike armas pontšik, kes ei ole üldse sarnane selle hirmunud ja stressist haige Jettaga, kes kuus kuud tagasi meile tuli.
Kui Jetta veel privaatsust ja rahu vajas, sai ta endale ühe remonti ootava toa, kus aknast välja vaadata ja vaikselt inimeste liikumisega harjuda. Suvel olin ma pisarateni liigutatud, kui Jetta esimest korda nurrus ja lasi pai teha. Kui kuulsime teda oma toas kõndimas või mängimas, oli alati põhjust naeratada – stress alaneb, kiisu liigub ja mängib.

Nüüdseks on Jettast saanud mõnus pailoom, kes hommikuti ei pea paljuks magamistuppa tulla ja heleda näuga meenutada, et tal on söögiaeg tulemas 🙂 Pai norima tuleb ta veel ainult oma toas, aga meil on kindel plaan tema turvalist territooriumi vähehaaval laiendada. Selleks sobib kõige paremini muidugi mäng. Nagu paljudel kassidel, on ka Jettal nõrkus laserkiire vastu, mida saab suurel kiirusel haake tehes taga ajada. Nii me siis mängime, alguses tema toas, siis koridoris, siis juba järgmises toas.
IMG_8281_v1

Hetkel tegeleme ka Jetta näopesu populariseerimisega. Stressis kassid unustavad sageli end pesta ja nüüd on vaja Jettale seda uuesti õpetada, et silmapõletik tagasi ei tuleks. Arst andis hea nõu määrida midagi maitsvat talle ninale, mille kass siis käpaga maha peab pesema. Kui seda piisavalt sageli teha, jääb külge ka harjumus niisama nägu pesta. Hetkel peab veel korra nädalas teda niiske vatitupsuga aitama, aga sellest pole lugu – alguses ravisime ta silmi kaks korda päevas.

Mõtlik pontšik – kuhu kadus laserkiir?
IMG_8280_v1

Rubriigid: Jetta | 3 kommentaari

Leon läks eile uude koju…

…ja oli kohe uue perenaise varrukast sisse pugenud 🙂

Nüüd jääb meil mõneks ajaks hoiukodusse ainult Jetta, kellest kirjutan varsti eraldi postituse. Tema sotsiaalsus on vahepealse ajaga nii palju kasvanud, et kohe rõõm vaadata.

Rubriigid: Jetta, Leon | Lisa kommentaar

Välgutab

Leoni edusammude kohta niipalju, et maailm muutub järjest huvitavamaks, aga inimesed on turvalised veel ainult kindlates kohtades, enda pesas olles või süles nurrudes. Igasugu kõvad hääled või ootamatud liigutused ehmatavad teda korralikult, aga eks ta harjub vähehaaval. Ta pole ju kunagi varem inimestega päriselt koos elanud ja õppida on veel palju. Poisi toast kätte saamisega pole õnneks muret – inimest nähes ta küll ehmatab, aga lippab kiiresti enda mõnusasse pessa, kus juba esimese pai peale nurrumootor tööle hakkab. Nii, et tuba pidi taga ajama me polegi teda pidanud 🙂

Lisaks kannatas ta täna tublilt ära välguga fotosessiooni. Eks kogu see valgus oli ikka jube, aga mõned kaadrid lubas ta endast siiski teha.

See ei ole kuri hammustus, vaid kutse mängule:

Rubriigid: Leon | Lisa kommentaar

Tagasi lapsepõlve

Nädal hoiukodus on Leoni muutnud möirgavast lõvikuningast väikeseks nunnuks kassipojaks, kes kaisus nurrub ja püüab enda uudishimulikul tite-ilmel maailma avastada. Jah, tuppa sisenedes ta teeb veel väikese kõhina, aga sellest on kadunud igasugune veendumus – kohe saab ju pai ja siis on vaja hoopis nurruda. Ning ausalt, mina pole näinud ühtegi kassi, kes naudib kurgu alt silitamist ja suudab samal ajal kurja nägu teha.

Koos enesekindluse tõusuga muutub järjest populaarsemaks ka mängimine – nüüd saab seda teha juba inimese juuresolekul. Käiku lähevad nii suletutid, pallid kui kõrisevad hiirekesed – seda nii päeval kui kella viie paiku öösel.
Nägin-palli-nägu:

Järgmisena hakkame harjutama toas lahti olekut nii, et inimene on kohal. Täna on meie esimene proov ja noormees naudib toas ringi tormamist ning käppade sirutamist täiel rinnal. Kuidas ma ta pärast turvalisse pessa tagasi saan, on juba teine lugu…

Rubriigid: Leon | 2 kommentaari